CONSOLATIO LITTERATURAE

Gibran ilmunud!

dets.
07

Weronika M. Lewandowska tõlked

nov.
12

Weronika M. Lewandowska esines 2018. aasta Hullunud Tartu festivalil. Need tõlked on selleks puhuks valminud.

Hõbedaste kalade parved

täna läksime vee alla
ballimaskid peas
et otsida uppunud värve

valguse kiirtes
ruumiliselt üllatunud
hingata kolm korda välja

vee all mind ei ole
kergus
ei mingit tuult
lähen sinna siis kui
ei taha mõelda
või
mõtiskleda millal või kas
sina
ütled mulle

keelekeskus vaikib
keelekeskus püüab
ja maailm on vee all

hõbedaste kalade parved
hõbedaste kalade parved
lasen ankru käest
nüüd siin
saab olema minu maa
nüüd siin
ma sulan

igal pool
mõnikord oled sa lained
mõnikord oled sa kalad
mõnikord oled nende vahel
mõnikord
sa oled
mõnikord

sa oled lained
tabad kusagil merepõhja
piraadid tulevad saagiga kaldale
ja meie läheme üles – püstiselt
nii kindel on
iga samm

ma vean meid kaldale
korjan merepõhjast aardeid
liiv liiv ja kiri
ja selles veel üks sõna

kalad vaikivad
meil pole suud
vee all mind ei ole
kergus
ei mingit tuult

Pärast simulatsiooni

pärast simulatsioon
on tänavail autentne mäss
moondunud pinnad
terve hulk emotsioone
mida ei või kustutada
vaikus

vaikus

väljakutsed – tühjad ruumid
ja kiirabi kutsumine telefonilt
mis varjus kui ilmnesid
teatud faktid minestusest

mittevalmisoleku-valmisolek-
mu-pulsi-kiirenemine-
lisaks-veel-mõned-liikumatud-külalised-
ja-tema – kahvatu ja veritseb ninast
tulekahju asfaldil
nõnda pudeneb välja
esmaabikomplekti sisikond
kas sa tead mis su nimi on?

vaikushetk

see pole enam vaid hetk
see on terve elu mida päästa

küsimustevalang
kas sa tunned end halvasti?
kas sa tead mis päev on?
neljas juuni
juba on parem

ikka veritseb
ikka kahvatu
ta nimi on Aadam
nagu esimesel inimesel
kes minu nähes minestas
kaotas teadvuse
haaras maapinna järgi

kätega justkui tangidega
viimasest hingetõmbest

üks kaks kolm neli viis kuus seitse kaheksa üheksa

ta nimi oli Aadam

öÖöö

öö kattevari
veel ritsikad
mina ei sobi

linna

õhk on umbne ja märg
jooksen ära jooksen mööda nahka
vee järgi
klõnks klõnks klõnks
minu juuksed sinu suus

öö kate põimib meie ihud
lennuk langev meteoor

teraviljavoodi kannab
kiigutab
kergitab hoiab ja sina oled
mu embusse
püütud

pole aimugi neist
kes pole proovinud
püüda oma pilku kaugust
kaugust
anda ära lühinägelikkust

kergusekandja imeb meid välja
kergusekandja imeb meid välja
saadab kaugele

ja veel ritsikad
öö öö öö
kattevari kattevari
meid ei hoia miski
kõik tõstab meid üles
tõstab tõstab tunne
mu juuksesalk sinu suus

aeg peatus
peatus huultel
pikas suudluses
minu kolmekordne jook
minu jook kolmekordne

magususes süüdi
poolmagusas veinises magususes

püüad mind sujuva liigutusega
kui oma teel komistan
paljajalu
värskendad mind kastes
värsendad mind nagu tuli koduaknas

ei kellelegi ühtki sõna
ma pole selleks veel valmis

me tõuseme tippu
minu sees on pilv
ma kukun põrandale
ma kukun tema peale
ma kukun taevasse
kukun kukun läheduses
kaugus kus see algas
eostas meid
lükkas mind
sinu juurde

öö kattevari
öö ja ritsikad veel siristavad
vaikus

öö
öö öö öö öö
lähedal
lõpp
öö

koidik
vile
vile

päev heliseb
päev päev päev
päev päev päev

päev/öö
päev/öö
päev/öö
päev

Hümn

mis saab?

noh
ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks

noh
ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks
täielikult temaks

kaugus ei ole kerge
on keerulistes tubades
erinevustes ja summas

südametunnistuse arvepidamine
millest tuleb teadmine
võime minna läbi
emotsioonide
tagasi pöörduda

tulen mõne aja pärast tagasi
mõne
mõne
veel mõne
hetke pärast
sõnatult
võlutult

enesehoolitsus

olen enesekontrolli teel
kompassiga
katkise kompassiga
ma olen iseendal taskus
valve all

aga sina?

vaikid tühikuis
lahkuminek
lasen pisarad läbi enda sina tead seda
kõik voolavad välja
mu lahendus ma ei tule toime
vaikusega
olen siis oma varjuga

kraapiv janu
huultel grimass
mäng
mäng
mäng
ng ng mul on külm

külm
maalin peenikesi jooni
kaks kortsu valehammastes
kaks kortsu piinades
kaks kortsu naiselikus jõus
kaks kortsu sinu meeleheites
kaks et hetk läheneks
igaks juhuks katan ala

no ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks
täielikult temaks täielikult temaks

ma kõnelen serva peal
ja me peaaegu kukume
tuttavasse lausesse

mõtlen
mis saab
lahkumine
lahkumine
mis kord leitud peast kõnelemise serval
armastuse kõrval
märke jahtides

armastuse aumärk
ja medalid
ma kiitlen teiste asjadega

paistes huultega
märgade silmadega
häbitute meestega

igavene armastus
lõpuni mõistetud

mu käed on avali
käes
hoian nuia
su öiste unede
korraldamiseks
tsähh-tsähh
põmm-põmm

kõik saab kokku
rõhutuses
täiuses
sisiseb sisiseb minus
pael on läbi lõigatud
ega ole enam pingul
minu kaela ja
sinu kaela vahel
meie peade vahel

kus parvlevad jälle
kired
armastuse alade pärast

hall siin ei püsi
tulen sinu juurde
tulen tagasi

sean su käte suunda
ilma märkideta ilma millegita on tähendus
puudutusega põleb see mu nahale

ma sosistan talle
räägin talle tema hingust
tervenisti

ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks
täielikult temaks täielikult temaks täielikult temaks

tema huultega
tema sõnade võtmetega
tema ekslike liigutustega

ta võtab ta võtab ta võtab
ma annan annan

nagu siis
tead millal?
et mitte olla

me võtsime õnnelikkuse ekstrakti ja
põletasime õhus punaseid linu
ratas põrus uskumatult pehmetel muhkudel
kandsime prille ilma klaasideta

ilma klaasideta
ja ometigi läksid nad katki mõne tunni
poolnägemise järel
elust kadumise kinnitus

(ta on nii vaikne sest ta teab ta ootab)

ma loitsin kuidas tahan
püüan sünkroonsust
kokkukõlavad toonid
ilma kroonita printsess
ilma kroonita
üks ja teine
hääled kõrvas
kõlavad hästi

mulle kõlavad need hästi
mulle kõlavad need hästi

ära pane ust kinni
mul on hea
see kõlab su nurrumisega kokku
kassike
valge ja must naabruskonnas

no ütle see
see

ülistushümn
anuv hümn
tänulik
ja vedel nagu meloodia
meetod
annab meile
ta annab meile
viisi kuidas leida
järgmine sünkroon

Intervjuu Vikerraadio mulgikeelsetele uudistele

okt.
10

Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia võitmise puhul andsin Vikerraadio mulgikeelsetele uudistele ka intervjuu (küsib Kristi Ilves).

KUULA

Intervjuu Kuku Raadiole

okt.
09

Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia võitmise puhul andsin Kuku Raadiole ka intervjuu (küsib Joosep Susi).

KUULA

Armeenlane nutab, Jumal naerab

sept.
16

Algselt ilmunud Sirbis 14.09.2018.

Nareki Grigor, „Nutulaulude raamat”. Vanaarmeenia keelest tõlkinud ja kommenteerinud Peeter Volkonski, järelsõna kirjutanud Alar Laats, toimetanud Madis Kolk. Kujundanud Sirje Ratso. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017. 228 lk.

Kuigi mu kahetsus siiani on meeleheitlik
ning minu kahtlustekaigas
surnuks mu kolkinud,
ometi julgen veel, patune, vaadata
lootusse, paludes
Püha Kolmainsuse abi.

— „Nutulaulude raamat“, XII laul

Järveäärsest kloostrist suure linna ülikoolini
Erinevalt väga pika kirjatraditsiooniga armeenlastest pole eestlastel ühtegi säärast raamatut, mis oleks ligilähedaseltki sama oluline kui Vani järve äärses Nareki kloostris kirja pandud „Matean voghberguthean“. Isegi kõige olulisemad eestikeelsed teosed, olgu need kirjutatud millal tahes, ei küüni mitte kuidagi Grigor Narekatsi ehk Nareki Grigori raamatuni, olgu tuntuse, populaarsuse või mõju poolest.

Saame tõlkija saatesõnast teada, et see on raamat, mida Armeenias tõbised hoidvat padja all ning millest haigevoodis olijaile ette loetakse, et see on raamat, kust kooliõpilased vanasti tükke pähe õppisid. Tõsi, viimases punktis on meil oma vaste olemas – loomulikult Martin Lutheri väike katekismus. Üldplaanis on ühe raamatu säärasesse ausse tõstmine eesti lugejale aga võõras ning seda mitte seetõttu, et lugeja oleks põmmpea, kes ei oska kirjavara hinnata, vaid ikkagi seetõttu, et tegu on … raamatuga. Meil on seda raske mõista, sest meil pole ühtegi raamatut, mida oleks tuhat aastat loetud.

Armeenlased aga, haritud rahvas (mitte pelgalt kirjatraditsioon pole neil vana, juba XIII-XIV sajandil tegutsesid Armeenias ka ülikoolid), leiavad sellel raamatul olevat tähenduse teispool tekstigi, s.t omistavad tähtsuse raamatule kui esemele. Eks ajal, mil suurem osa inimestest oli kirjaoskamatu, on säärase traditsiooni tekkimine mõistetav. Tegu on klassikalise olukorraga, kus kuu aetakse segi kuule osutava sõrmega (s.t kui sellest raamatust ettelugemine tervendab, siis järelikult tervendab see raamat). Usk „Nutulaulude raamatu“ tervendavasse mõjusse pole kusagile kadunud – ka tänapäeval on neid, kes seda väidavad, ning seejuures sugugi mitte ainult isehakanud ravitsejate hulgas.

Nõnda on näiteks Jerevani ülikoolis psühhiaatriaprofessorinagi töötanud Armen Nersisjan töötanud välja n-ö narekiteraapia, millega mitmesuguseid vaevusi ravida.[1] Tõsi, doktor laskis lõpuks siiski sõelapõhjaks ka oma akadeemilise maine ja liitus külaravitsejate ridadega, kui väitis, et Grigori teose lugemine (Nersisjan peab teda suureks psühholoogiks) aitab lisaks depressioonile ja muudele sellesarnastele ravitavatele vaimsetele häiretele ravida ka raskemaid tõbesid, näiteks skisofreeniat ja isegi C-hepatiiti. Iseenesest ei midagi ebatavalist, justkui täiesti harilikud uusvaimsuse traditsioonis mõtleja ideed. Armeenia kultuuris omandab see aga Nareki (nõnda teost rahvasuus nimetatakse) kesksuse tõttu uue mõõtme – tegemist pole mitte lihtlabase umbluuajamisega, vaid võimsa ja püsiva traditsiooniga.

Kas võiks Grigor (tema raamat) olla kellelegi hea psühholoog? Ehk tõesti, miks mitte, oleneb lugejast. Võiks ta olla psühhiaater või hepatoloog? Ilmselt mitte. Nareki kloostri viljad pole ometigi kusagile kadunud, kuigi seda pole armeenlaste genotsiidi ajast enam sisuliselt ning 1950ndatest aastatest ka füüsiliselt olemas. Hoolimata kolkivatest kahtlusekaigastest, mille aja nõuded on inimestele kätte surunud, vaatavad paljud ikkagi pigem pakutavasse lootusse.

Kui ma ütlen teile üheainsa neist sõnadest …
„… mis tema on öelnud mulle, võtate teie kivid ja viskate minu pihta ning kividest tuleks tuli ja põletaks ära teid.“[2] Nõnda ütleb mittekanoonilises Tooma evangeeliumis Toomas teistele Jeesuse õpilastele pärast seda, kui Jeesus on talle teistest eemal olles lausunud kolm sõna.

Tooma evangeelium ja muu selgelt mittekanooniline materjal ei haaku otseselt Grigori teosega, ent katke illustreerib kenasti, kuivõrd olulised ja kaugeleulatuvate tagajärgedega võivad olla isegi väga napid sõnad, kui juttu on teoloogiast. Sellest, millest kõik viimselt ripub, ei tule kõnelda mitte lihtsalt võimalikult täpselt, vaid suisa eksimata. Ketserlussüüdistused ei läinud eluajal mööda ka Grigorist, ent tema meelekindlus, sõltumatus (s.t poole valimata jätmine) ja lihtsa armastus- ja rahusõnumi kuulutamine kaalusid üles kõik selle, mida talle ette võinuks heita.

Meelekindlust täis on ka Grigori nutulaulud, mille sisu on selge, kindel ja konkreetne. Need on palved, täpsemalt oma paratamatut patusust tunnistavad palved. Üheskoos moodustavad need poeemi, mille sõnum on müstilistest alatoonidest hoolimata lihtne ja klaar: mina, Grigor, olen patune ning ainult Jumala arm ja halastus võivad mu päästa. Kahtlus on alati ähvardavalt kusagil meelesopis olemas, ent kahelda võib vilets ja väike inimene ikka ennekõike iseendas. Issand on loonud, andnud kõik, kõik, mis üldse olemas on, ning sestap on „kaastundest lähedalolevast [—] kuulata magus ka alatuil ja tänamatuil“ (XIII laul, lk 59). Ja loomulikult kannab Jumala arm vilja ka temas, kellele see osaks langeb, aidates nõnda liikuda tõelise ligimesearmastuse poole: „Soovida head vihkajatele, / jälitajate eest lugeda palveid, / paluda pääsemist haavajatele, / andestust anuda mõrtsukatele – / need imepärased viljad Sa kinkisid meile“ (LXXVI laul, lk 151).

Issandas pole sestap mõtet kahelda, nõrgal tasub temalt hoopis kaitset paluda. Kui Grigor kirjutab „ära mind karista – olen ju nuheldud niigi, / ära mind piinuta – kannatan niigi, / ära mind malguta – pekstud ma olen ju niigi, / ära mind lükka – langenud olen ju niigi, / ära mind tõuka – ma komistan niigi“ (XVII laul, lk 65), ei tee ta juttu mitte rängast elusaatusest. See pole ka palve nuhtlemine lõpetada, sest Jumal pole kedagi asjata nuhelnud, seda teeb alustuseks ikkagi inimene ise oma patu tõttu ja läbi. Säärane palve on ennekõike ja üle kõige patutunnistus.

Kõige veenvamad kipuvad sõnad olema ikka ju siis, kui need on välja öeldud või paberile pandud tõelise sisima veendumuse ajel. Grigori usk on vankumatu, seda ei väära isegi kahtlusekaikad.

Sageli annab teatav vaimne kuivus, teispoolse või kõrgema tunde puudumine, hinge pime öö, usu tulele hoopis hagu juurde, sest kui enam millestki kinni pole võtta, siis haaratakse viimase õlekõrrena usust endast, tehes sellest Pauluse kirjas heebrealastele nimetatu – loodetava tõelisuse, nähtamatute asjade tõenduse.[3] Nõnda jõutakse ringiga jälle usu objektile lähemale. Kes aga ise uskumata usust räägib, see ei ole veenev, ükskõik mäherdust ilukõnet või teoloogilist kõrgpilotaaži ta ka näitaks.

Seda, kui suur osa on Grigori enda sügavalt südame põhjast tuleval siiral usul, ei maksa alahinnata, kui rääkida sellest, miks tema kohati nii tormilised ja heitlikud palved on nõnda paljusid kõnetanud. Eeskuju inspireerib ning enda Issanda ette põrmu heitnud Nareki munga eeskuju on liigutanud ilmselt päratut hulka südameid.

Ja nagu tasub vaid ühel mesilasel avada tiivad …
„… õhku tõusta ja lendama hakata ning tema järel teisel, kolmandal, kümnendal, sajandal, et liikumatuna rippunud kobar muutuks vabalt lendavaks mesilassülemiks, täpselt samamoodi pruugib vaid ühel inimesel saada elust aru nii, nagu õpetab sellest aru saama kristlus, ja hakata vastavalt elama, ning tema eeskujul toimida niisamuti teisel, kolmandal, sajandal, et variseks kokku ühiskondliku elu nõiaring, millest näikse väljapääsu mitte olevat.“[4] Säärase mõttega taotles Lev Tolstoi oma teoses „Jumala riik on teie sees“ ühiskonnas murrangut ja inimese kõlbelist ümberkujundamist, ent alati ei olegi millegi tõeliselt suure juhtumiseks tarvis revolutsiooni korraldada.

Grigor ei olnud samuti revolutsionäär, armeenlased olid kristlik rahvas juba sajandeid enne tema töid ja tegemisi, küll aga oli ta üks neid mesilasi, kes sülemist otsustavalt lendu läks ning sellega ülejäänud teatavas suunas kaasa vedas. „Nutulaulude raamat“ ei ole ainult hardalt usklike armeenlaste raamat, see on kogu armeenia kultuuri tüvitekst, milletaolist teist ei ole (sellest tähtsamal kohal on vaid Piibel). Sülem, mis Grigori tegevuse tagajärjel kihama lõi, on aga suurem kui pelgalt Armeenia kirik ja armeenia rahvas. Tõsiasi, et paavst Franciscus ta 2015. aastal katoliku kiriku doktoriks kuulutas, hoolimata sellest, et ta kunagi selle kirikuga osaduses polnud, annab lootust, et mingid müürid ja mingite ammu möödunud aegade sündmuste tagajärjel tekkinud nõiaringid võiksid ehk ka tõesti kokku variseda.

Armeenlane Grigor, kes tuhat aastat tagasi oma laulud kirja pani, ei teadnud nuttes päris kindlasti, millega ta hakkama saab. Temataolised tublid töömesilased on aga need, kes annavad Jumalale (peaks too olemas olema) põhjust rõõmustada (peaks teda saama säärase inimliku kategooria kaudu kirjeldada).

[1] Vt Nersisjani narekiteraapia kohta:

https://www.armenianow.com/society/health/61265/armenia_health_narek_therapy_psychotherapy_armen_nersisyan

https://armedia.am/eng/news/59412/nareks-healing-power-does-not-know-any-time-or-space-dr-armen-nersisyan-exclusive.html

http://www.tert.am/ru/news/2009/05/22/narek/107678

[2] Tooma evangeelium. Tlk Uku Masing. Johannes Esto Ühing, 2012, lk 72.

[3] Kiri heebrealastele 11:1, Piibel, 1997.

[4] Lev Tolstoi, Jumala riik on teie sees, ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus, vaid uus elumõistmine. Tlk Rainis Toomemaa. Ajakirjade Kirjastus, 2015, lk 220.